Teadsime, et meil on veel koeri vaja. Kuna pesakonna leidmisega oli raskusi, siis tegime nii nagu lihtsam oli – Viki sai kutsikad. Pesakonna isaks töötav ja tõupuhas lambavalvekoer. Koerad kasvasid laudas esimesest päevast peale ning kõik kolm pesakonnas olnud koera jätsime omale. Nüüd on meil neli maremmat ja oleme rahul. Koerad töötavad nii mitmes pundis kui parajasti lambad on – kõik saavad omavahel läbi ja paigutame seltskondi kokku-lahku nagu tarvis on. Ikka ja jälle üllatab meid nende koerte empaatiavõime. Kui lambal on probleem ja ta on natuke kurb, siis istub koer ta kõrvale ja valvab seda ühte eraldi jäänud looma. Kui on poegimisaeg ja meile värava juurde vastu ei tulda, siis teame, et kuskil on mure ja keegi vajab poegimisabi või on ema talle omapäi jätnud ja ta nutab. Kui lambal on mõni koht hell või paistes läheb ta koera juurde teenust saama – koer lakub haiget kohta, puhastab haava ja lambal hakkab parem. Nende koerte jaoks on lambad pereliikmed ja nad lähevad silmnähtavalt stressi, kui neid lammastest eraldada. Kasvõi näiteks arsti juurde viimiseks.

Miinuspooltest ka: koerte pidamine on kallis. Kvaliteetne toit, iga-aastane vaktsineerimine, puugirohud, ussirohud ja kui vahel mõni tõbiseks jääb, siis ka asjakohane ravi. See ei ole odav lõbu. Koera ülalpidamine maksab umbes 600 eurot aastas ühe koera kohta. Seda summat on võimalik väiksemaks saada, kui koerale sööta lambaliha jääke, rupskeid, praaklambaid ning tallesid, kelle realiseerimine on vähetulus. Kuna meil tekib neid kole vähe, siis on koerad enamasti krõbinate peal. Aga meie võtame seda kulu kui paratamatust – ilma nende koerteta ei saaks me lambaid üldse pidada. Ajakulu on samuti märkimisväärne. Käime kõik karjamaad iga päev läbi, sest koeri on vaja sööta. Eks vahel võiks ka ülepäeva käia jättes koerale söögi kuhugi aedikusse ette, aga me oleme eelistanud lambad ka igapäevaselt üle vaadata.

Koertega võib esineda ka probleeme. Nad on imelised loomad, aga võtja peab endale selgeks tegema, et koer on koer ja tahab õpetust saada. Noor koer tahaks vahel lammastega mängida, kisub neid kõrvust või sabast. Või ajab lihtsalt taga. Seda tuleb järjepidevalt keelata. Koer ei mõtle halba – lambad on tema pereliikmed ning ta tahaks lihtsalt vahel mängida. See aga ei pruugi lammastele sobida. Maremmale ei sobi klassikalisel viisil koerte kool – ta on selleks liiga iseseisev ja territooriumikeskne. Aga ka tema peab teadma kus on ta territooriumi piirid, kuidas juurde tulla ning rihma otsas käia. Omanik peab saama ja tohtima koera käsitleda ilma, et see minema jookseks. Lammaste juues omapäi kasvanud koerad võivad olla üsna sotsialiseerimata, aga ei tohi olla metsikud. Kõige problemaatilisem aeg noore koera võtmisel on tema esimene tallede sündimise aeg. Sel ajal peaks olema omanikul võimalus silma peal hoida, et koer tallesid ei väntsutaks ja emasid taga ei ajaks ja poegivaid loomi ei segaks. Kui see õpetus on antud, siis võtab koer poegimist loomuliku elu osana ning võib rahumeeli magada poegiva ute kõrval ilma, et see liigset elevust tekitaks. Kelle talled sünnivad õues kiidavad neid koeri taevani – ta hoiab eemal vastsündinud tallesid noolivad rebased ja rongad ning tagatipuks koristab ära bioloogilised jäätmed päramiste näol, mis muidu saastab keskkonda ning meelitab ligi kiskjaid. Seega koera õpetad ühe aasta, aga magad muretult järgmised kaheksa.

Nad on kallid meile nii rahaliselt kui emotsionaalselt. Aga teate mis – juba neli aastat tulevad meie lambad karjamaalt kõik tagasi. Mitte ühtegi murdmist valvekoerte valve all. Meie oleme rahul ja magame öösiti hästi.